Miks me ostame vett, kui see tuleb kraanist? – Evel
Poes joogiriiuli ees ei tundu veepudeli ostmises olevat midagi, mille üle pikemalt mõelda. Mulliga või mullita, mineraalvesi või allikavesi, väike pudel autosse või suurem koju – võtad selle, mida parasjagu vaja, ja liigud edasi. Ometi on selles harjumuses midagi huvitavat… Me ostame poest vett ajal, mil enamikul ühisveevärgiga ühendatud inimestest on joogivesi kodus kogu aeg olemas. Mõne meetri kaugusel külmkapist ja ühe kraanikeeramise kaugusel.
Miks me siis ikkagi vett ostame?
Põhjuseid on palju ja enamik neist täiesti praktilised. Oleme teel, oma joogipudel jäi koju, tahame mullidega vett või eelistame mõne mineraalvee maitset. Pudelivesi on kaup, mille saab riiulilt haarata ja endaga kaasa võtta. Küllap on selles valikus oma osa ka harjumusel. Vett ostes ei pea me enamasti vajalikuks mõelda, kas meil on vaja just pudelivett või lihtsalt vett.
Vesi, mille liitrihinda me peaaegu kunagi ei tea
Pudeliveel on hind, mida näeme poes kohe. Kraanivee puhul on ühe liitri hinda märksa raskem tajuda, sest vee-ettevõtted arvestavad tarbitud vett kuupmeetrites.
Võtame ühe näite: Tallinnas ja Saue vallasisese linna teeninduspiirkonnas maksab alates 1. juulist 2026 kuupmeeter võetud vett eratarbijale koos käibemaksuga 1,48 eurot. Kuna kuupmeetris on 1000 liitrit, maksab üks liiter kraanivett selle tariifi järgi ligikaudu 0,15 senti. Siinjuures räägime ainult võetud vee hinnast, mitte reovee ärajuhtimise ja puhastamise tasust. Veeteenuse hinnad on Eestis piirkonniti erinevad. See tähendab, et ühe euro eest saab selle hinnanäite puhul kraanist ligikaudu 676 liitrit joogivett.
Poest ostetud vee hinnas ei maksa me muidugi ainult vee enda eest. Pudeli taga on pakend, villimine, transport, müük ja terve tarneahel. Just seetõttu on hinnavõrdlus huvitav: mõlemal juhul saame lõpuks vett, kuid viis, kuidas see meieni jõuab, on väga erinev.
Aga kas pudelis olev vesi on parem?
Hinna kõrval jõuab jutt üsna kiiresti kvaliteedini.
Pudelil on kork, etikett, tootja nimi ja päritolu ning see kõik võib tekitada tunde selgelt
kontrollitud tootest. Kraanist tulev vesi lihtsalt on olemas.
Tegelikult on ka ühisveevärgi joogiveele Eestis kehtestatud konkreetsed mikrobioloogilised, keemilised ja indikaatornäitajate nõuded. Joogivee käitleja peab tagama oma veevarustussüsteemis oleva ja sellest väljuva joogivee tava- ja süvakontrolli. Jaotusvõrgu kaudu antava vee puhul kontrollitakse nõuetele vastavust üldjuhul seal, kus vesi väljub inimese tarbimiseks kasutatavast kraanist.
Kontrollitavate näitajate hulka kuuluvad näiteks Escherichia coli, enterokokid ning mitmed keemilised näitajad. Joogivee kvaliteedinõudeid on ajakohastatud ka uuemate võimalike riskide arvestamiseks. 12. jaanuarist 2026 kehtivad joogiveele nõuded ka bisfenool A, kloraadi, kloriti, haloäädikhapete, mikrotsüstiin-LR-i, PFAS-ühendite ja uraani sisalduse kohta. Alates 13. jaanuarist 2026 tuleb neid näitajaid joogivee kvaliteedi seires kontrollida vastavalt kehtestatud nõuetele. See ei tähenda, et kõiki loetletud aineid analüüsitakse igas veeproovis – kontrollimise sagedus ja tingimused sõltuvad kehtestatud seirenõuetest.
Kui hästi Eesti ühisveevärgi vesi neile nõuetele vastab?
Terviseameti 2025. aasta ülevaade annab päris kõneka vastuse. Ühisveevärgi kaudu sai joogivett ligi 1,18 miljonit inimest ehk 86,2% Eesti elanikest. Neist 99,43% kasutas vett, mis vastas mikrobioloogilistele, keemilistele ja indikaatornäitajatele seatud kvaliteedinõuetele; selles näitajas ei ole arvestatud radioloogilisi näitajaid.
See ei tähenda, et veekvaliteediga ei võiks kunagi probleeme tekkida – just nende avastamiseks ongi seire ja järelevalve vajalikud. Küll aga näitab see, et nõuetele vastav kraanivesi on Eestis valdav ning pudelisse villimine iseenesest ei anna põhjust pidada vett nõuetele vastavast kraaniveest „puhtamaks“.
Maitse on juba teine küsimus. Eesti ühisveevärkides kasutatakse joogiveeallikana nii põhja- kui pinnavett: Terviseameti andmetel sai 2025. aastal ligikaudu 58% ühisveevärgi tarbijatest vett peamiselt põhjaveest ja 42% pinnaveest. Vee päritolu ja mineraalne koostis, aga ka vajalik veetöötlus võivad mõjutada seda, millisena vesi lõpuks maitseb.
Üks erinevus peitub ka selles, millise teekonna läbib vesi enne meie joogiklaasi jõudmist.
Ühisveevärgi vesi liigub veevõrgu kaudu tarbimiskohta, pudelivesi aga läbib enne tarbijani jõudmist villimise, pakendamise, ladustamise, transpordi ja müügi etapid. Tarbijal ei ole tavaliselt võimalik teada, kui kaua või millistes tingimustes konkreetset veepudelit enne ostmist ladustatud ja transporditud on. See ei tähenda iseenesest, et pudelivesi oleks ebakvaliteetne, kuid tuletab meelde, et ka joogivee puhul tasub vaadata kogu teekonda, mille vesi enne tarbijani jõudmist läbib.
Ühe pudeli taga on rohkem kui vesi
Pudelivee ja kraanivee erinevus ei lõpe hinnas ega maitses. Pärast vee joomist jääb alles pakend, mis tuleb kokku koguda ja võimaluse korral ringlusse suunata.
Ka kraanivesi ei jõua meieni keskkonnamõjuta. Vett tuleb võtta, vajadusel töödelda ja pumbata ning selleks kasutatakse energiat, kemikaale ja taristut. Seetõttu pole põhjust rääkida kraaniveest kui täiesti jalajäljeta valikust.
Olelusringi uuringud annavad siiski põhjust vaadata kahe vee teekonda erinevalt.
Fantini, Scalbi, Ottaviano ja Masoni 2014. aastal teadusajakirjas Science of the Total Environment avaldatud töös võrreldi ja ühtlustati varasemate kraani- ja pudelivee olelusringi uuringute tulemusi. Analüüs näitas kraanivee väiksemat globaalse soojenemise potentsiaali ka selliste stsenaariumide puhul,
kus joogivee töötlemiseks kasutati palju energiat.
Üks hilisem ja väga kõnekas näide pärineb Barcelonast. 2021. aastal samas teadusajakirjas avaldatud modelleerimisuuringus võrreldi erinevaid joogivee tarbimise stsenaariume. Kui kogu Barcelona elanikkonna joogiveevajadus oleks kaetud pudeliveega, oli modelleeritud mõju ökosüsteemidele umbes 1400 korda ja ressursside kasutusele umbes 3500 korda suurem kui kraanivee stsenaariumis.
Neid arve ei saa üks ühele Eestisse üle kanda. Pudeli materjal, transpordikaugus, vee töötlemise viis, kohalik energiasüsteem ja mitmed muud tegurid mõjutavad tulemust. Uuring on oluline pigem seetõttu, et näitab, kui suure osa joogivee keskkonnamõjust võib moodustada mitte vesi ise, vaid viis, kuidas me selle tarbijani viime. Siin saab tarbija teha ühe väga lihtsa valiku. Korduskasutatav joogipudel võimaldab võtta kraanivee kaasa tööle, kooli, trenni, autosse või jalutuskäigule, ilma et iga joogikorra jaoks oleks vaja uut ühekordset pakendit. Paljude inimeste jaoks on oma joogipudeli kaasaskandmine juba tavapärane harjumus ning just sellised väikesed ja korduvad valikud aitavad vähendada joogiveega seotud pakendi- ja transpordivajadust. Kraani ennast ei saa kaasa võtta. Kraanivett saab!
Kraanist ei tule ainult vesi
Kui keerame kodus kraani lahti, näeme ainult vett. Enne seda, kui vesi kraanini jõuab, toimub aga palju.
Vett võetakse, vajadusel töödeldakse, selle kvaliteeti kontrollitakse ning see juhitakse mööda veevõrku tarbijani. Töös peavad olema pumplad, torustikud ja muu taristu ning inimesed, kes süsteemi käigus hoiavad ja probleemidele reageerivad.
Suurem osa sellest tööst jääb tarbijale nähtamatuks. Õigupoolest on see hästi toimiva veeteenuse puhul üsna loomulik. Kodus keerame lihtsalt kraani. Hommikul kohvi tehes või hambaid pestes ei peakski inimene mõtlema sellele, mis toimub enne seda, kui vesi tema köögi- või vannitoakraani jõuab. Võib-olla ongi kraanivee väärtust seetõttu nii lihtne mitte märgata…
Poes teeme teadliku ostuotsuse. Pudeliveel on oma koht – mõnikord on see kõige käepärasem või meie eelistustele sobivam lahendus.
Küsimus ei ole selles, et üks valik peaks olema alati õige ja teine vale. Aga järgmine kord poes veeriiuli ees seistes võib teha ühe väikese mõtteharjutuse: kas mul on praegu vaja just pudelivett või on mul lihtsalt janu? Kui vaja on lihtsalt vett, võib üks päris hea võimalus olla juba olemas – kraanis.
Allikad ja lisalugemist
Terviseamet. „Joogivee kvaliteet Eestis 2025“. Ülevaade Eesti ühisveevärkidest, joogivee päritolust ja kvaliteedinõuetele vastavusest. Terviseameti joogivee kvaliteedi ülevaade 2025
Riigi Teataja. Sotsiaalministri 24.09.2019 määrus nr 61 „Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ja analüüsimeetodid ning tarbijale teabe esitamise nõuded“. Artiklis on sellele allikale tuginetud joogivee kvaliteedinõuete, kontrolli ning PFAS-ühendeid ja teisi uusi näitajaid puudutavate nõuete käsitlemisel. Määrus nr 61 – Riigi Teataja
AS Tallinna Vesi. „Vee- ja kanalisatsiooniteenuse hinnakiri“. Artiklis kasutatud Tallinna ja Saue vallasisese linna joogivee hinnanäite allikas. Tallinna Vee hinnakiri
Fantin, V., Scalbi, S., Ottaviano, G. & Masoni, P. (2014). A method for improving reliability and relevance of LCA reviews: the case of life-cycle greenhouse gas emissions of tap and bottled water. Science of the Total Environment, 476–477, 228–241. DOI: 10.1016/j.scitotenv.2013.12.115.
Villanueva, C. M., Garfí, M., Milà, C., Olmos, S., Ferrer, I. & Tonne, C. (2021). Health and environmental impacts of drinking water choices in Barcelona, Spain: A modelling study. Science of the Total Environment, 795, 148884. DOI: 10.1016/j.scitotenv.2021.148884.
Illustratiivne foto: Pixabay / Canva